“Avastasin paiga, kus saan kontakti oma sisemise poisiga,” jagab Mobixi klient, VR-komplekti Oculus Quest 2 värske omanik. Turundusagentuuri juht Marko (43) on uuest mänguasjast vaimustuses. “On kindel, et 1832×1920 pikslise resolutsiooniga uus maailm peidab endas midagi kõigile.”

“Oculus Quest 2 jõudis minuni Mobixi sotsiaalmeediapostituse kaudu. See, mida kõike virtuaalreaalsuses teha saab, lausa hämmastas. Tõepoolest, mootorrattaga juba sõidan ja trenni teen, aga ikka ihkab hing uute kogemuste järgi,” jagab mees esimest kokkupuudet selle kevade tõelise hitt-tootega. “Pidasime pojaga nõu ja ei läinudki kaua, kui uue mänguasja koju tellisime.”

Juba pärast 15-minutilist virtuaalreaalsuse teemal arutlemist saime tööl selgeks, et ettevõtte kevadpäevadega liitub veel üks liige – Oculus Quest 2. Pärast 4-tunnist kanuumatka ja meeskonnamänge vajasime vaid Facebooki ja wifit ning juhtmevabat avastamisrõõmu oli kuhjaga. Meie tiimi noorim liige nautis kunagise hittmängu „Angry Birdsi“ maailmas lindudega roheliste villan-sigade kindluste vallutamist, mõned pidasid maha mehiseid lahinguid ja külastati ka virtuaalreaalsuse niivõrd reaalseid keskkondi.

Marko selgitab, et enne mängima asumist joonistatakse pultidega põrandale maha turvaline mänguala. Sellest välja astudes asendub virtuaalreaalsus videopildiga ruumist, kus füüsiliselt viibitakse. “Lillevaasid ja teised pereliikmed jäävad sel moel terveks.”

Oculus Quest 2 sisse on ehitatud küll kõlar, aga veelgi puhtama helikvaliteedi saavutamiseks on võimalik ühendada konsool ka Bluetooth kõrvaklappidega. “Oculuse saab ühendada ka oma arvutiga ning mängida teistele konsoolidele (nt HTC Vive) loodud mänge. Ilma juhtmeta on Oculust küll parem kasutada, aga konsooli arvutiga ühendamine parandab märgatavalt graafikat,” kommenteerib Marko enda katsetusi.

Nii mõnedki mängud ja äpid eeldavad programmisisest ostu, kuid ka tasuta on virtuaalreaalsuses palju teha, sest enamik äppe ning mänge tulevad beetaversiooniga, mis annab omakorda hea ülevaate, mida programm endast kujutab.

“Naised, kes te kuidagi oma meest trenni ei suuda meelitada – kinkige neile siis vähemalt Oculus!” naerab Marko. “Adrenaliinidoosi saab näiteks mängu “Creed” poksiareenile astudes kindla peale kätte. Tead ju küll, et tegelikult viibid oma elutoas, kuid kiirenenud pulss ütleb ajule midagi muud. Meie sisulooja Tiare oli väga vaimustunud, kui sai virtuaalreaalsuses supervomis ja enda päriskaalust poole raskema mehe kehas korraliku poksimatši maha pidada. Kogemus on lihtsalt nii sürreaalne – saal on publikut triiki täis ja ringis seisab sinu vastas Rhino – päris suur ja hirmus tegelane! Kas oled valmis oma elu suurimaks fightiks?!”

Tõepoolest, trenni saab virtuaalreaalsuses teha väga mitmel moel ja ei saa öelda, et see kuidagi vähem higiseks teeks. Näiteks on trenni eest lemmikmuusika nautimine mängus „Beat Saber“, kus tuleb muusika rütmis “mõõkadega” noote tabada. See on mäng, mille uudse mängukonsooli esiisa PlayStationi fännid tunnevad ära „Guitar Herona“.

Võibki öelda, et Oculus Quest 2 on kui aktiivse mängu WII ning PlayStationi nutikate täiendustega järeltulija.

LOE MOBIXI ARTIKLIT: “Oculus Quest 2: parimad tasuta mängud”

Virtuaalreaalsuses on “Google Earth VR” street view abil valla kogu maailm. “Näiteks avaneb võimalus taaskülastada romantilisi tänavad, mida mööda jalutades aastate eest kallimaga kohvikuid avastasite, külastada lapsepõlvekodu ümbrust ning hüpata hetkega eksootilisele reisile teisel pool maakera. See kõik on võimalik!” Marko ütleb, et kes armastab street view abil rännata, leiab Oculus Quest 2e abil, et reis algab juba kodus. “Edaspidi naisega reisides meil mapsi avada pole vajagi, sest kohale jõudes on minul juba tänavad selged ning kõige šikima miljööga restoranide asukohad ammu teada!”

“Meie kodus on nüüd nähtamatu graafik seinal. Ikka selle kohta, kelle kord on virtuaalreaalsusesse seiklema minna. Tundub, et abikaasa on võtnud administraatori rolli ja temast sõltub, kas enne saan mina efektse pildiga filmi vaadata või hoopis poeg mõned vihased linnud ragulkaga lendu lasta,” muigab Marko mängule “Angry Birds” vihjates.

“Pereema on see, kes meil päris- ja virtuaalmaailma vahelist tasakaalu hoiab ja meie abivahendiks on taimer, mille helin teatab: “Tere! Reaalsus kutsub!” Siis on aeg VR laadima panna!”

Marko tunneb, et virtuaalreaalsuses seikles ta pärast esimesi katsetusi isegi öösel. “Unenäod muutusid detailirohkeks ning väga sürreaalseks. Aegajalt tuleb ajule siiski puhkust anda. Stiimulit ja infot on lihtsalt niivõrd palju, et pikem viibimine virtuaalkeskkonnas võib lausa uimaseks teha.”

„Mis mulle eriti meeldib, on see, et uus mänguasi pole siiski ainult mänguasi,“ ütleb innukas kasutaja. „Muidugi võib disainida ulmelise välimusega avatari ja olla keegi, kellena päriselus esineda ei julgeks, kuid ka tavalisemate ja rahulikemate tegevuste valik on lõputu. Noor arhitektuuritudeng võib tundideks kaduda loomingulise vabaduse unelmate rüppe, olles piirideta maailmu luues justkui tegelane Christopher Nolani hittteosest “Inception” ja mõni loomingulisem hing võib avastada täiesti uue dimensiooni,” arutleb Marko elavalt.

“Näiteks annab rakendus “Google Tilt Brush” võimaluse mängida suurt loojat, arendada oma ruumilist mõtlemist ning maalida 3Ds, viibides ise oma loomingu südames. Kasutusel on pintslid, mille abil saab kujutada elavat tuld ning voolavat vett… Huvitav, mida renessansiaja loomingulised geeniused antud tööriistaga peale oleksid hakanud!?”

Võimalusi on virtuaalreaalsuses veelgi. Enesearengust huvitatud olles saab näiteks mediteerida kaTiibeti mägedes.

Filmi- või teatrifanatt võib alati nautida saali parimaid istekohti. Kunagi varem pole lemmiknäitleja sulle nii lähedalt otsa vaadanud. Ka live-kontserdi nägemiseks pole enam vaja teise riiki lennupileteid soetada.

„Ja lõpuks -NASA kosmosejaama avastamiseks piisab peakomplekti ette seadmisest,“ lisab Marko enda viimatise avastuse.

“Kujutan ette, et päev mil virtuaalreaalsuse kogemusele liitub ka sensoorne taju ning lõhnade tundmise võimalus, pole enam kaugel. Arvata võib, et piirid reaalsuse ning virtuaalmaailma vahel on peagi õhkõrnad ja “Blade Runner” ning “Surrogaadid” ei tundugi enam nii ilmvõimatu tulevikudüstoopiana…

Aga päriselu ilu ja võlu on siiski kõige hingetäitvamad – isegi siis, kui korraldamegi kolleegidega virtuaalse koosoleku kusagil palmi alla kookosvett rüübates, on kokkusaamise kõige olulisem osa mitte kunstlikult loodud keskkond, vaid reaalsuses aset leidev suhtlus.”